Mis on ATH?

Mis see on?

Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Eestis kasutatakse veel termineid üliaktiivsus ja hüperkineetilisus. Inglisekeelses kirjanduses võib kohata lühendeid ADHD (Attention Deficit Hyperactivity Disorder) ning ADD (Attention Deficit Disorder).

Kõik nad kirjeldavad seisundit, mille puhul lapsel on raskusi keskendumisega ja tavapärastele käitumisreeglitele allumisega. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, see põhjustab märkimisväärseid toimetulekuraskuseid lapse erinevates tegevusvaldkondades, nagu õppimine, suhtlemine täiskasvanute ja eakaaslastega, huvialategevus. ATH kuulub hüperkineetiliste häirete gruppi, mille põhitunnusteks on tähelepanu puudulikkus, motoorne üliaktiivsus ja impulsiivsus.

Keskmiselt 7-12% lastest on hüperaktiivsed (sh hüperaktiivsuse sümptomitega). Poisse on hüperaktiivsete hulgas 2-10 korda rohkem kui tüdrukuid. Hüperaktiivsus ei kao elu jooksul kuhugi – vaid väiksel osal hüperaktiivseks diagnoositud noorukitest on need tunnusjooned taandunud. Ka täiskasvanueas on hüperaktiivsetel probleeme tähelepanu koondamise, enesekontrolli, töö organiseerimise ja ülemäärase aktiivsusega.

Ajaloolised käsitlused

1902. aastal kirjeldas briti pediaater George Still lapsi, kelle käitumist ta iseloomustas kui „käitumise kõlbelise kontrolli puudulikkust”, need lapsed olid motoorselt rahutud,  pidurdamatud, puuduliku tähelepanuvõimega, tegevusest kiiret rahulolu taotlevad ja kergesti ärrituvad. Still oli veendunud, et sellise käitumise kujunemises omavad rolli nii bioloogilised kui keskkondlikud tegurid. Tema avaldatud publikatsioonid olid esimesteks, mis käsitlesid tähelepanu puudulikkust ja impulsi kontrolli nõrkust  iseseisvalt esineva häirena, mitte ajukahjustuse või vaimse alaarengu tagajärjena.
Möödunud sajandi 60-ndatel aastatel võeti nii Euroopas kui Ameerikas häire tähistamiseks kasutusele mõiste lapseea hüperkineetiline sündroom. 1987. aastal nimetati häire aktiivsus- ja tähelepanuhäireks.

Kaasaegne käsitlus

Kaasaegsete teooriate kohaselt on ATH neurobioloogiline häire, mille tuumaks on tähelepanu regulatsiooni häire, hüperaktiivsus ja impulsiivsus aga sekundaarsed tunnused. Tähelepanuvõime on keerukas psüühiline funktsioon, mis põhineb komplekssel toiminguseerial: objekti märkamine, tähelepanu fikseerimine, tajuärritaja vastuvõtmine, tähelepanu säilitamine, objekti käsitlus ja tähelepanu kontrollitud ümberlülitamine uuele objektile. Lisaks tähelepanu düsregulatsioonile esinevad olulised häireid püüdluste, motivatsiooni, virgusseisundi peenregulatsiooni valdkonnas ning kalduvus otsida erinevatest tegevustest kohest rahuldustunnet. Seega tuleb ATH käsitleda kui eneseregulatsiooni häiret (Douglas, 1972). Erinevad neuropsühholoogilised uuringud ATH puhul kinnitavad antud seisukohta, näidates täidesaatvate funktsioonide puudulikkust (tegevuse programmeerimine, reguleerimine ja kontrollimine). ATHga lastel ja noorukitel on kõige enam leitud häireid järgmistes täidesaatvates funktsioonides: tegevuseks valmisoleku regulatsioon, töömälu, stiimulile reageerimise kontroll ja tegevuse planeerimine.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire jaguneb kolmeks:

– domineerivalt tähelepanematus
– domineerivalt hüperaktiivsus
– kombineeritud tüüp

Kui lapsel on ülekaalus üliaktiivsus ja impulsiivsus, siis ta:

– on rahutu, kärsitu, nihelev, püsimatu;
– lahkub oma kohalt, ei suuda paigal püsida;
– ei suuda vaikselt mängida, räägib ja lärmab pidevalt ja häälekalt ning ei suuda mängudes oodata oma korda;
– on äärmiselt impulsiivne, tal on käsi järjest püsti, soovib vahetpidamata midagi küsida või ütelda, segab jutule vahele;
– tegevus on ebajärjekindel, moodustades poolelijäänud tegevuste jada;
– on koolis lohakas ja hooletu, ei lõpeta alustatud tegevusi.

Kui lapsel on ülekaalus tähelepanuhäire, siis:

– ta on tähelepanematu, hajameelne ja unistav;
– tal on raske selgitusi, õpetusi ja instruktsioone jälgida;
– ta ei saa hakkama tegevusega, mis nõuab püsivust, enamasti suudab ta keskenduda 15-25 minutit järjest;
– talle valmistab raskusi tähelepanu koondamine ühele tegevusele, tähelepanu on kõrvaliste asjade poolt hõlpsasti eemale juhitav;
– laps kaotab ja unustab sageli oma asju maha ning on igapäevases tegevuses halva mäluga;
– ta jätab kõnetamisel mulje, nagu ta ei kuulekski, et tema poole pöörduti.
Hüperaktiivsusega samaaegselt võivad lapsel esineda ka käitumishäired (valetamine, hulkumine), ärevus ja depressioon, unehäired, kõne ja keele arenguhäired, liigutuste kohmakus ning agressiivsus.