Ajalugu

Eesti Lastefond asutati 12. veebruaril 1988 ja on vanim lastekaitsega järjepidevalt tegelev organisatsioon Eestis.

Inimesed rõõmustasid Lastefondi loomise üle, kuna nüüd oli igaühel võimalus aidata lapsi, kes toetust vajasid. Inimeste heatahtlikust ja toetavast hoiakust andsid tunnistust lopsakad rahalised annetused – 1989. aastal laekus meie arvele 142,2 tuhat rubla (selgituseks: Lastefondi esimehe palk oli 230 rubla).

Eesti Lastefondi juurde kogunes palju spetsialiste, kes oma teadmiste ja tegevusega aitasid puuetega lapsi ja lastekodulapsi. Meie juurest said alguse ka paljud hiljem iseseisvunud mittetulundusühingud – puuetega laste lastevanemate ühendused, Logopeedide Liit, Vanalinna Hariduskolleegium jne.

1988-1998
Tähelepanu keskmes lastekodu ja lastekodulapsed

1989 alustasime õppestipendiumi maksmist orbudele ja lastekodulastele, kes jätkavad haridusteed pärast põhikooli lõpetamist. Stipendiumi suuruseks oli 70 rbl. kuus ja stipendiaate 18.

Koostöö ja koolitus
Esimesed teadmised lastekaitsest ja sellealase töö korraldamisest saime Soome Lastekaitse Keskliidult ja tema liikmesorganisatsioonidelt.
1995–1998 toimusid Soome, Eesti ja Karjala lastekaitsjate regulaarsed töökohtumised, mille Eesti poolne koordinaator oli Eesti Lastefond. Kohtumiste kohta on välja antud raamatud soome ja vene keeles.

Koostöös Soome lastekaitsjatega korraldasime 1995-1997 koolitusi vene keelt kõnelevatele lastekodutöötajatele. Lohusalu seminaridel (Lohusalu õppekeskus Tallinna lähedal) kuulati ettekandeid, loodi isiklikke kontakte ja ka puhati.

Koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooliga viisime 1996–1998 läbi koolituse kolmes lastekodus: Tallinna Kopli Lastekodus, Tallinna Mustamäe Väikelastekodus ja Tallinna Väikelastekodus, kus õpetust ja täiendust sai kogu lastekodupersonal kokast direktorini. Koolitus toimus vene keeles.

Soome Lastekaitse Keskliiduga koolitasime 1997. aastal Narva lastekaitse-, sotsiaal-, politsei- ja meditsiinitöötajaid – reaalset järelhooldusmeeskonda iseseisvasse ellu astuvatele lastekodukasvandikele. Projekti rahastas PHARE. Koolitus toimus vene keeles.

Meie organisatsiooni ajaloos periood, kus jagasime humanitaarabi. Iga päev sai meie bürooruumidest (mis ajutiselt kantud riiete, jalanõude, mänguasjade, aga ka imikutoidu laoruumiks muudetud oli) abi ligi 100 perekonda päevas. Aitasime tuhandeid lastega peresid, sest poed olid tühjad ja kõik olid ühtmoodi vaesed – see oli aastail 1990–1995.

1994 alustasime väga vajaliku projektiga “Pereabiteenistus lastega peredele”, mille eesmärk oli:

  • vältida laste ja vanemate võõrandumist;
  • vältida perede sattumist pöördumatusse kriisi;
  • vältida laste sattumist turva- ja lastekodusse.

Projekt kestis aastani 1998 kuues maakonnas, selle aja vältel aitasime lapsevanematel oma isa-ema rollidega paremini toime tulla. Ainult raha andmine ei aita laste olukorda perekonnas paremaks muuta. Tuleb lastevanematega nende enda kodus tööd teha (õpetada aega ja raha planeerima, oma lapsi märkama, juhtida vanemate tähelepanu erinevas eas laste vajadustele, õpetada söögitegemist, julgustada lapsevanemaid ja lapsi koostööle jne). Pereabiline töötas peres paarist nädalast mõne kuuni. Pereabilistena töötasid naised, kellel oma lapsed juba suureks kasvatatud.
1994. aastal lõime suhted Ungari lastekaitsjate ja nende hoolealustega. Budapesti lastekodulapsed on puhanud Hiiumaal ning Hiiumaa suurte perede lapsed väisanud Budapesti. Samal aastal korraldasime Alsó Bélatelepi lastekodu noorte graafikute näituse Tallinnas Kullo Lastegaleriis. Hiljem rändas näitus Narva ja Jõhvi. Jõhvi Lastekunstikooli laste näitus oli üleval Ungari linnas Bajas.

Aastal 1995 alustasime Eesti esimeste superviisorite koolitamist. Projekti “Lastekodude supervisioon. Töönõustamiskoolitus” koolitajaks oli Achim Fritzsche Saksamaalt, projekti rahastas sotsiaalministeerium. Koolituses osales 25 inimest.
Eesti Lastefond on välja andnud mitmeid infovoldikuid lapsevanematele ja õpetajatele-kasvatajatele nii eesti kui ka vene keeles.

1998- 2003 Tähelepanu keskmes kodulaps ja lastekodulaps

1999. aasta veebruaris toimus üle-eestiline meediakampaania “Mul on aega. Aega lapse jaoks.” Toimusid kirjandite võistlus, temaatilised raadiosaated, Eesti suuremates linnades pandi üles plakatid, mis kutsusid lapsevanemaid pühendama rohkem aega oma lastele.

1. juunil 1999 korraldasime Tallinnas Raekoja platsil järelhüüdekampaania ”Laps üksi suureks ei kasva”.

2003. aasta kampaanias “Lapsel on isa vaja!” tegimegi lapse soovid ja õigused kuuldavaks.

Pea kümme aastat hiljem, juunis 2003, õnnestus Eesti Lastefondil tuua Kullo Lastegaleriisse veel üks näitus. 13 aastane Aserbaid¾aani imelaps Narmina Valiyeva sõitis Bakuust koos 75 fantaasiarikka tööga Tallinnasse, et avada näitus ja kunstihuvilistega suhelda.

2004-2016