Diagnoosimine
ATH diagnoosimine toimub lastepsühhiaatri pädevust omava või vastava ettevalmistuse ja kliinilise kogemusega psühhiaatri poolt. Diagnoosi kinnitamiseks ja kaasuvate psüühika- ja käitumishäirete esinemise hindamiseks on vajalik lapse/nooruki uurimine lastepsühhiaatrilise meeskonna poolt. Lastepsühhiaatrilisse meeskonda kuuluvad lastepsühhiaatri pädevust omav psühhiaater, kliiniline psühholoog ja logopeed-eripedagoog.
Häire diagnoosimine põhineb lapse ja tema vanemate küsitlemisel ning lapse käitumise jälgimisel. Keskne roll on vanemate küsitlemisel lapse käitumise kohta erinevates olukordades ja keskkondades (kodu, kool, huvialaring). Kindlasti tuleb täpsustada lapse arengulugu, raseduse ja sünnitusega seotud riskitegurite esinemist, lapse varem põetud haigusi, ema ja lapse vahelise varase kiindumussuhte kujunemist, kasvatusviisi peres ning peresiseseid suhteid. Diagnoosi usaldusväärsuse tõstmiseks on soovitav küsida kokkuvõtet lapse käitumise ja toimetuleku kohta lasteaialt või koolilt, kuna vanemad ei oska alati piisava täpsusega sealseid lapsega seotud probleeme kirjeldada.
ATH diagnoosimine toimub tavaliselt ambulatoorse abi raames, kuid keerukamatel juhtudel, nagu väljendunud toimetulekuraskused lapsel või perel, kaasuvad häired, võib osutuda vajalikuks lapse suunamine (päeva)statsionaarsele ravile, kus on lapse käitumist võimalik vahetult hinnata.
Psühholoogilisi teste kasutatakse eelkõige lapse kognitiivse võimekuse ja ATHga sageli kaasnevate õpiraskuste hindamiseks. Antud testide läbiviimisel on võimalik kaudselt hinnata lapse võimet suunata ja hoida tähelepanu soovitud tegevusel, töövõime püsivust vaimse pingutuse korral. Vajadusel viiakse läbi logopeedilised uuringud, kuna ATHga lastel esineb sageli kõne ja keele arengu häired.
Ravi
ATH algab varases lapseeas, püsib noorukieas ning kolmandikul ka täiskasvanueas, seetõttu on ravi pikaajaline. Ravi koosneb psühhosotsiaalsest abist ja medikamentoossest ravist.
Prognoos
Täiskasvanueas püsivad kõik lapse- ja noorukieas avaldunud ATH sümptomid jätkuvalt kuni 15%, kellel oli häire diagnoositud lapseeas, kuid sümptomite osalisest püsimisest tingitud olulisi toimetulekuraskusi esineb ligikaudu 65% nendest täiskasvanutest. Toimetulekuraskused hõlmavad probleeme suhetes partneriga, hariduse omandamisega, töökoha säilitamisega, oma igapäevaelu planeerimisega. Lastel ja noorukitel, kes on jäänud adekvaatse ravita, on suur risk käitumishäirete ja sõltuvusprobleemide tekkimisele ja täiskasvanueas antisotsiaalse isiksuse kujunemisele.
Medikamentoosne ravi
Medikamentoosset ravi võib alustada, kui rakendatud psühhosotsiaalse sekkumise viisid ei ole osutunud piisavalt tõhusateks lapse tegevusvõime parandamisel või samaaegselt psühhosotsiaalse abiga, kui ATH sümptomid on tugevalt väljendunud või lapsel esinevad olulised toimetulekuraskused mitmes tegevusvaldkonnas.
ATH spetsiifilises ravis kasutatakse kahte erineva toimemehhanismiga ravimite gruppi, need on kesknärvisüsteemi stimulandid (metüülfenidaat) ja selektiivseid noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid (atomoksetiin). Stimulandid ja SNRI on kõrge efektiivsusega, 70% lastest reageerib ravile metüülfenidaadiga, 60% atomoksetiiniga.
Psühhosotsiaalne ravi
Psühhosotsiaalne abi hõlmab:
a) vanemate ja õpetajate häire alast harimist,
b) vanemate nõustamist uute ja tõhusamate kasvatusviiside kasutusele võtmiseks, osalemist vastavates tugirühmades,
c) õppetöö korralduse ja õpikeskkonna kohandamist lapse vajadustest lähtuvalt, kooli tugiteenuste rakendamist lapse parema toimetuleku soodustamiseks koolis,
d) erinevate psühhoteraapia meetodite, nagu käitumis-, kognitiiv-käitumis-, pereteraapia rakendamist.
Psühhosotsiaalse abi erinevatest viisidest on ATH puhul kõige tulemuslikumad vanemate ja õpetajate nõustamine, vanemate tugirühmad ja õppetöö korralduse muutmine. Psühhoteraapia aitab eelkõige kaasuvate häirete ravis.
