Isa – ema, sugulaste, tuttavate, naabrite, peretuttavate ja tuttavate-tuttavate keskel üles kasvanud inimesed on enesekindlamad, toimetulevamad ja rõõmsamad kui need, kel kirju sõprusringkond puudub. Lastekodulapse tutvuskond koosnebki suures osas kasvatajatest ja oma lastekodus elavatest õdedest – vendast ja teistest omataolistest poistest – tüdrukutest. Hea sõpruskonna puudumine on üks raskustest tema sotsialiseerimisel ühiskonda. Eesti Lastefond asus 2002. aastal otsima heatahtlikke inimesi Tallinna Lastekodu Kopli Keskuse lastele mentoriteks.
Mentor on täiskasvanud, endaga toimetulev heatahtlik inimene, kel on aega ja tahtmist tutvustada lastekodulapsele oma elamisviisi, huvisid, harrastusi, arutada temaga maailmaasju, ühesõnaga avardada lapse maailma.
Need, kes on tegelenud sponsorite otsimisega, teavad, et inimeselt raha saamine mingiks tegevuseks ei ole lihtne.
Leida häid ja tasakaalukaid inimesi, kes raatsivad jagada nappi aega, on teadagi veel raskem.
Leidsime väga toredaid inimesi, kes on nüüd rahul iseendaga, et otsuse mentoriks hakkamise kohta tegid. Jagada oma elukogemusi on ju meeldiv. Meele teeb rõõmsaks ka see kui oled ise suutnud head meelt kellelgi valmistada.
Kuidas mentoreid leiti?
Projektijuhi oma tutvusringkond ja siis omakorda nende tutvusringkond. Käidud sai ka asutustes kabinetist kabinetti. Mentorikandidaadiga külastasime lastekodu, projektijuht, lastekodujuhataja vestles kandidaadiga ja alles siis otsustatati.
Mentori ja lastekodukasvandiku omavahelise suhtlemise kohta olid ka reeglid.
Näiteks: kingitusi kasvandikule ei soovitata teha; oma koju reeglina ei kutsuta.
Reeglid olid ka kasvandikule, et kohtumisele tullakse õigeaegselt, kingitusi ei nuruta jne.
Mentorid said regulaarselt kokku, et vahetada kogemusi ja saada supervisiooni.
