Ta hakkab nutma, karjuma, läheb hüsteeriasse. Ma ei suuda teda maha rahustada. Kokkulepitud ajal magamaminekust ei tule midagi välja.
Ta ei salli mu elukaaslast, sest kui mees on kodus, kehtivad kellaajalised piirangud. Ta lubas lastekaitsele niimoodi kaevata, et mees kinni läheb. Olukord kodus on pingeline.
Ta ähvardab ennast ära tappa, kui kogu aeg kontrollitakse, kas ta suletud ukse taga oma toas ikka õpib või tegeleb muude asjadega.
Ta võtab laualt toidu ja läheb oma tuppa krõbistama. Ei julge märkust teha, on ikkagi pühapäev ja kodus võiks olla rahulik ja vaikne.
Ta ei taha koos perega metsaradadele jalutama tulla. Sest see on nõme. Ta tahab oma toas istuda ja oma asjadega tegelda.
Ta ei mõista, miks sõbrad peavad talle koju külla tulema. Ta teatab, et suhtleb nendega niigi.
„Ta“ – see on laps, kellega päevast päeva oleme pidanud võitlust, et ta internetikodust päris koju tuleks.
Mõned spetsialistid ütlevad, et ta on sõltlane ja et teda peab ravima.
Lapsed võitsid! Eriolukord juhib meid kõiki Tema maailma. Ekraane vahtima.
Sõpru-sugulasi enda koju enam ei lubata.
Kui ise vastumeelselt kodust välja lähedki, et toiduvarusid täiendada, siis toiduriiulite juures kellegagi ühte ja sama tatrakotti haarama hakates vaatate hirmunult, isegi vaenulikult teineteisele otsa: tagane, elus inimene, oled mulle ohtlik!
Kuid inimene harjub kõigega. Kui me paar kuud internetikodus istume, võib pärast seda tõeline maailm ja elavad inimesed üsna ebameeldivatena tunduda. Nii hea oli nutikodus.
Sirje Grossmann-Loot
